Seosed IV
Minu viimaste aastate kunstipraktikat on juhtinud tõsiasi, et kõik nähtav ja nähtamatu on omavahel mingil viisil seotud, kas vahetult või ajas edasi kandudes. Seos ei ole pelgalt side objektide vahel, vaid suhe, mis loob tähenduse.
Looduses avalduvad seosed ringkäiguna. Keegi ega miski ei eksisteeri ainult iseenda jaoks. Iga liikumine, iga muutus mõjutab teist. Looduse tasakaal ei põhine püsivusel, vaid pideval vastastikusel kohandumisel. Kui üks seos katkeb, hakkab kogu süsteem tasapisi nihkuma. Inimestevahelised seosed on sama keerukad, ehkki vähem nähtavad. Sõnad, mida ütleme või ütlemata jätame, loovad sidemeid või lõhesid. Meie käitumismustrid ei sünni tühjuses, need on edasi antud pilk, hääletoon, vaikus ja ootus. Põlvkondade vahel kanduvad edasi mitte ainult geenid, vaid ka hoiakud, hirmud ja lootused. Sageli elab lapse sees edasi küsimus, mille vanem kunagi vastamata jättis. Nii muutub minevik oleviku nähtamatuks kaaslaseks. Seos põlvkondade vahel on dialoog ajaga. Iga uus põlvkond vastab eelmise küsimustele omal moel, mõnikord jätkates, mõnikord vastandudes. Ka vastuhakk on seos: see tunnistab, et eelnev pole kadunud, vaid nõuab vastust. Vaikuski on vastus. Nii kujuneb kultuur mitte üksikute tegude summana, vaid vastastikuste reaktsioonide jadana.
Elusa ja eluta looduse vaheline seos tuletab meelde, et piir nende vahel pole absoluutne. Kivi tundub elutu, ent ta kannab endas aega ja aeglast muutumist. Inimese keha on samuti aine, kuid teadlikkusega. Elutu loodus annab vormi elule ning elu omakorda muudab elutut. Seos ei ole süüdistus ega õigustus, vaid vastutus.
Tegudes ja tegemata jätmistes peituvad sageli kõige sügavamad seosed. Tegevus on nähtav ja mõõdetav, kuid tegemata jätmine mõjutab maailma sama tugevalt. Kui ei hoolita, kui ei aidata, tekib tühimik, mis hakkab ise tähendust kandma. Paljud elu pöördepunktid ei sünni otsustest, vaid otsustamatusest. See on seos võimaliku ja tegeliku vahel. Käitumismustrid korduvad, sest seosed kinnistuvad. Me reageerime nii, nagu alati, mitte nagu tahaksime. Mustri teadvustamine on esimene katse seost muuta ja seda ümber kujundada. Kõik, mida teeme, jätab jälge, kas meid ümbritsevas või meis endis. Kui inimene õpib nägema seoseid, hakkab maailm rääkima tervikuna ja just selles terviku tajus peitubki mõistmise algus.
Iga töö siin näitusel on samuti nagu sõlmeke nähtamatute niitide võrgustikus, mis ühendab minevikku ja olevikku, meelt ja mateeriat. Maalin poeetilisi maailmu, kus värvid on veidi eredamad, vormid sügavamad, tunded siiramad ja harmoonilised kompositsioonid loovad positiivse energia.
